Kuidas jõuab õlu jaanipäevaks poelettidele?

Juba 16. sajandil oli õllel oma koht jaanitule ääres. Märjukesel oli isegi tähtsam roll kui söögil - jaanikahja ehk -õlut tegi korralik peremees ise. Ka täna eelistab tarbija masstoodangu asemel aina enam käsitööõlusid. Kuid kuidas jõuab kodumaine pruul poelettidele ning sealt edasi juba lõkke äärde?

Ohvrijoogist nautlejate eelistuseks

1578. aastal kirjeldas Balthasar Russow "Liivimaa kroonikas" eestlaste paganlikke jaanikombeid. 400 aasta eest sattus jaanipäeval kirikusse pigem vähe inimesi ja Russowile kui luteri vaimulikule jätsid siinsed rituaalid ebasümpaatse mulje. Nimelt peeti vilja-aasta murdepunkti tähistamisel kirikust tähtsamaks lõkete süütamist, joomist, tantsu ja tralli.

Lõkketulele toodi tihtipeale ohvriks jaanikahja ehk -õlut. Selle asemel, et seda kohalikust mõisast või kõrtsist osta, eelistasid peremehed märjukest ise pruulida. Nagu toona, on ka nüüd isetegijad-õllepruulijad aina rohkem tuntust kogumas. 

Käsitööõllede kasvav populaarsus on hea näide sellest, et Eesti tarbijad on alkoholi osas muutumas terviseteadlikumaks ja eelistavad kvaliteeti kvantiteedile. "Inimene joob vähem ja kallimat, ta naudib seda ja ta eesmärk ei ole end purju juua," selgitas Eesti Konjunktuuri Instituudi juht Marje Josing Postimehele.

Ideetasandilt otse pudelisse

Kolme tegutsemisaastaga on väikepruulijate osakaal Eesti õlleturul 1–2 protsendini küündinud. Kasv on olnud hoogne ning tegutsetakse hoogsalt nii Eestis kui ka eksporditurgudel. Üks lennukamatest kodumaistest kasvandikest on Lehe Pruulikoda.

Lehe käsitööõlled on tänaseks võitnud kodumaiste tarbijate südamed. (Foto: Lehe Pruulikoda)

Lehe on Tarmo ja Gristel Tali poolt loodud pruulikoda, mis kasvas välja hobist ja siirast kirest õlleteo vastu. "Iga õlle taga on mõni mõte. Näiteks armastan ma koeri ning koerad on inimkonnaga käsikäes käinud umbes sama kaua kui õlu. Mis oleks, kui õlu oleks nagu koer - must, suur ja sõbralik? See ongi Lõbus Njuufa," selgitas Lehe pruulide taga peituvat mõtteprotsessi pruulmeister Tarmo Tali.

Lehe õlled sünnivad neljast koostisosast - linnasest, humalast, pärmist ja veest. "Pruulimisprotsess on iseenesest juba tuhandeid aastaid muutumatu olnud. Kogu protsess kokku võtab aega umbes 4-6 nädalat, mõndade õllede puhul võib minna kuni aasta. Asja teeb keeruliseks see, et pead detailide osas väga tähelepanelik olema," selgitas Tali. 

Tali tõi välja ka protsessi ebaglamuursema köögipoole: "Väga palju - umbes 80% ajast - kulub asjade pesemisele ja puhastamisele. Palju oleneb ka koostisosade kvaliteedist."

Pruulimisprotsess (Illustratsioon: Lehe Pruulikoda)

Teekond poelettidele

Lisaks pruulimisprotsessile tuleb õlletegijail nii mõndagi arvesse võtta. Tali sõnul võib käsitöö-õlle nimetus olla mõnevõrra eksitav: käsitsi igale pudelile silti tänapäeval külge siiski ei liimita. Et äri kasvaks, peab samaaegselt toimima ka laovarude täiendamine, pakendamine, transport ja logistika ning turundus ja müük.

Nõudlus õlle järele kasvab hüppeliselt just jaanipäevale eelneval perioodil (sarnaselt näiteks kinketeedele jõulude eel). Kasvav nõudlus annabki kõige rohkem tunda väiketootjatel, sest tellimused mõjutavad just nende rahavoogusid kõige rohkem. 

Lehe pruulmeister Tarmo Tali Investly soolaleivapeol esinemas. (Foto: Patrik Tamm)

Käsitööõllede tootjad on sageli väikese või keskmise suurusega ettevõtted. Tänu tarbijate huvile kasvab ka nõudlus jaekettide poolt. Ent suured jaeketid nagu Rimi, Selver ja Maxima saavad tarnijatele tasuda alles siis, kui kaup on maha müüdud.

Seetõttu lepitakse tihtipeale kokku 30- või 60-päevases maksetähtajas, mis võimaldab suurel ostjal enda rahavoogusid ühtlustada. Kuid mida suuremad on tellimused, seda enam jääb väiksematel tarnijatel vahendeid müügiarvete alla kinni.

Lehe Pruulikoda soovis vabastada käibevahendeid, et valmistuda jaanipäeva eel uueks hooajaks. Arvete rahastamine võimaldas neil kasvava nõudlusega kiirelt kaasa minna. 

Innustatuna meie klientide edulugudest saadame välja ka Investly uudiskirja, millesse on koondatud ettevõtlusuudised ja -nipid: